MEIE OMA HOBUNE

On kevade juba hobuse naha suurune tükk maad paljast, siis hobune änam nälga äi sure.
(eesti vanasõna)

Vanad eestlased nimetasid teda lihtsalt "meie hobuseks".  Ta on üldiselt tuntud ka “saarekesena”, “saarlasena”, “saaremaa hobusena”, ka “klepperina”.

Meie oma eesti hobune on  iidse põlvnemisega tõug, mille päritolu kohta puuduvad täpsed andmed. Ta kuulub põhja-metsahobuste rühma. Saaremaa ja teiste saarte söötmis- ja pidamistingimused ning karm looduslik valik muutsid eesti hobuse vähenõudlikuks, vastupidavaks ja kasvult väikeseks. Ta suudab rohtu hammustada madalamalt kui kultuurtõud ja püsib heas toitumuses seal, kus teised hobused lahjuvad. Mereäärsete karjamaade liigirikas rohi on madal, kuid kõrge toiteväärtusega, sisaldades rohkesti valku ja mineraalaineid. Sageli alahinnatakse looduslike tingimuste mõju tõugude kujunemisel. Inimene üksipäini ei loo tõugu, samavõrra tähtsat osa etendab loodus. 

Eesti hobust väga palju välja veetud ja temaga on parandatud paljusid teisi tõugusid.

Sihikindel eesti hobust aretus algas 1921. aastal, mil Haapsalus asutati tõuselts ja hakati pidama tõuraamatut. Eesti hobust aretatakse peamiselt puhasaretuse teel. Veojõu, kehakaalu ja kõrguse suurendamiseks toodi aastail 1921…1938 Eestisse 13 soome täkku, kellest väljapaistvamate liinide rajajaks kujunesid Vuhti 136 E, Taru 149 E ja Lari 23 E. Kohalikest, aborigeense põlvnemisega täkkudest on tänaseni aretuses Ahti 228 E, Raspel 70 E , Taube 60 E ja Eni 8 E liin. 

Suurim eesti hobuste kasvataja, Muhu saare Tihuse hobuturismitalu peremees Martin Kivisoo kirjeldab eesti tõugu hobuseid kui töökaid ja vastupidavaid loomi, kes on lahutamatu osa eesti kultuurist. „Iga hobune muutub sajandite vältel oma rahvaga ühte nägu, nii on valitud ja kujundatud ka eesti rahva karakteriga sobiv hobune," toob Kivisoo välja sarnasuse rahva ja hobuse vahel.

Vaatamata erinevatele mõjutustele on jäänud eesti hobune nii nagu eesti rahvaski oma üldiste omaduste poolest selliseks nagu ta oli sajandite eest. 19. sajandi allikad annavad eesti hobuse turjakõrguseks 129,5 – 150 cm ja kehakaaluks 266,5 – 426 kg, sealjuures keskmiseks turjakõrguseks võime lugeda 140 cm ning kehakaaluks 400 kg. Eesti hobuse kirjeldus oli sealjuures järgmine: värvuselt mitmesugused, paljudel vööt seljalt laudjale, pea paksuvõitu kuid proportsioonis, otsaesine lai, nina sirge – vahest ka lohus, lõuapärad laiad, sõõrmed suured, kõrvad väikesed, kael lühike, lai ja paks, laudjas ümmargune ja järsuvõitu, rind lai, roided kumerad, jalad kuivad, kabjad kõvad, lihased tugevad, iseloomult heatahtlik, vähenõudlik ja jõuküllane.

Telefon +372 55680468

Email helin2@hot.ee

JÄLGI MEID
  • Facebook Grunge
  • Instagram Grunge
AADRESS

Käesla küla, Saaremaa 93526

© 2018Hobustkopli talu